Legend

Kuidas tekkis Maarjamõisa lasteaed?

Kai Kens

See lugu juhtus täpselt selles paigas, kus praegu asub Maarjamõisa lasteaed. Tollal polnud siin midagi muud peale tiigilahmakate, kuni Mathiseni nimeline mees istutas kogu ümbruskonna noori ja väga noori puid täis. Enamjaolt ikka papleid, pärnasid, vahtraid, mõne tammegi, lisaks kreeka pähklipuid.

Ühel sumedal kevadööl hakkasid kuult maale lennanud linnuhaldjad munast kooruvatele, alles verisulis linnupoegadele õnnesulekesi jagama. Õnnetuseks pudenes neist üks kase oksaharude vahele. Lahke pesapuu varjas sulekese kaitsva väeta jäänud linnupoegi kõikide ohtude eest. Kõige enam oli tegu hulkuvate kassidega, kes limpsasid keelt magusa munaroa järele. Haldjad olid puudele linnupoegade kaitsmise eest väga tänulikud ja otsustasid nende kõige suurema soovi  täita.

Tahad nüüd teada, et mida puud ihaldasid? Ega minagi täpselt tea! Tean ainult seda, mida üks ööbik kunagi laksutas. Tema kinnitusel tahtnud kõik noored paplid, pärnad, kased, vahtrad, aga ka tammed ja isegi kreeka pähklipuud, et sõbralikud mudilased jookseksid nende tüvede vahel ja silitaksid vahel krobelist koort. See soov täituski. Tiigi asemele ehitati suur, ütlemata kodune lasteaed.

Tollest ajast alates veedavad pisipõnnid oma päevad roheliste võrade all mängides ning valvavad, et keegi kogemata puude oksi ei murraks. Seda seepärast, et mida enam on puudel oksi, seda rohkem kasvab nendele lehti. Lehed puhastavad õhku, mida lapsed hingavad. Mida puhtamat õhku lapsed hingavad, seda tervemad nad on. Mida tervemad on lapsed, seda õnnelikumad on nende vanemad. Kui emad ja isad on õnnelikud, on lapsedki õnnelikud!  

Kuhu jäi õnnesuleke? Kuhu siis mujale, ikka pesapuuna oma lapsi kaitsvasse lasteaeda!